Raami suurus tollides (mõõdetakse keskjooksu tsentrist sadulatoru ülemise otsani). AUTHOR valmistab raame suurusega 16-22 tolli. Lasterataste raamid on suurusega 13-15 tolli. Ratast ostes tuleks raami suurus valida lähtudes ratturi kehaehitusest - nii kasvust kui kaalust. Kasvust lähtudes oleks pikkusele vastav soovitatav raamisuurus järgmine:
pikkus kuni 165cm - 16"
kuni 175cm - 17"
175 -184cm - 19"
182 -190cm - 21"
190 - 200cm - 22" Raam on see, mis paneb aluse ratta kvaliteedile, omadustele ja omanäolisusele. Raami valikul tuleks eelkõige arvestada raami kaalu, mis sõltub valmistamisel kasutatud materjalist ja tehnoloogiast. Kahvlist ja esiamordist sõltuvad suuresti ratta sõiduomadused. Ilma amordita kahvel annab rattale suurema jäikuse, mis tähendab, et sõiduks rakendatud jõud ei lähe kaotsi. Hea amort omakorda pehmendab sõitu ja parandab sõiduomadusi ilma järgi andmata jäikuses. Valides esiamordiga või amordita ratta vahel tasuks esimese kasuks otsustada kui kasutate ratast rasketes tingimustes (nt võistlete, treenite), sõidate tihti väga ebatasasel teel, mis põhjustab ratta vibratsiooni või hindate suuremat mugavust. Amordi lukustusvõimalus on jõudnud ka juba harrastajaklassi ratasteni, mis võimaldab reguleerida amordi jäikust või see hoopis välja lülitada saavutamaks suuremat ratta jäikust ehk väikesemat jõu kadu. AUTHOR kasutab MANITOU, Rock Shox ja RST esiamorte, millest MANITOU ja Rock Shox kuuluvad maailma eliiti ning RST on väga kõrgelt hinnatud oma kvaliteedi poolest. Kaelakausid on põhimõtteliseks lüliks kahvli ja juhtimissüsteemi (juhtraud, roolikael) vahel ning peavad hoolitsema hea ja kindla juhitavuse eest. Tegemist on liikuvate osadega, mis peavad vastupidavuse tagamiseks olema kvaliteetsed. Tippmudelite puhul kasutatakse kerguse ja vastupidavuse saavutamiseks integreeritud kaelakausse. Põhinõue hammasratastele on see, et nad peavad olema piisavalt tugevad taluma koormust ja erinevaid lööke ning mida kergemad nad seejuures on, seda parem. Tavatingimustes hammasratastega midagi juhtuda ei saa, neid saab lõhkuda vaid väga tugeval ja ebaõnnestunud kokkupõrkel suure kiviga. Paremaid hammasrattaid tavalistest eristab põhiliselt kaaluvahe. Küll on hammasrataste juures tähtis mitu hammast neil on ning kui suur on hammasratta läbimõõt, mis reeglina sõltuvad üksteisest. AUTHOR kasutab põhiliselt SHIMANO, SUNTOURi ja PROWHEELi toodangut. Keskjooks on liikuvate osadega komponent, millele langeb vändates pidev koormus. See teeb keskjooksust vägagi tähtsa komponendi, mis ei tohi koormuse all järgi anda. Siin tekib ka tuntav koormuse taluvuse vahe harrastaja- ja ekspertmudelite vahel. Peale tavalise keskjooksu kasutatakse juba paremaid poolkassette ja täiskassette ning tippmudelite puhul on lisatakse keskjooksu margile märksõna "spline", mis põhimõtteliselt kujutab liikuvate osade veelgi paremat kompaktsust ja integreerimist ning liikumise piiramist, mis tõstab keskjooksu vastupidavust. Ei tasu oodata, et odava harrastajaratta keskjooks peaks lõputult vastu igapäevastele väga suurtele treening- ja võistluskoormustele. Samas töötab ka odava harrastajaratta keskjooks laitmatult tavatingimustes ning tavalise harrastaja koormuste juures. Esimese käiguvahetaja erinevused tulevad kõige selgemalt esile raskemates tingimustes, kus madalama klassi käiguvahetaja võib hätta jääda. Siledal maal ja kergemates tingimustes saavad sama hästi hakkama kõik AUTHOR ratastel kasutatavad Shimano vahetajad. Kõrgema klassi käiguvahetaja puhul on käiguvahetus reeglina kiirem ja täpsem, kui madalama klassi vahetajate puhul. Kuna põhikoormus käiguvahetusel langeb tagavahetajale, kasutatakse esivahetajana tavaliselt natuke madalama klassi vahetajat kui taga. Shimano C050 ja TYning TX vahetajaid kasutatakse laste ja harrastajarataste puhul. Mida suurem number tähise järel, seda kõrgemasse klassi vahetaja kuulub. Järgmine Shimano mudel on Altus, millele järgneb Acera. Shimano Acerat kasutatakse esivahetajana juba sportlike mudelite puhul ning tegemist on igati võimeka vahetajaga. Edasi tulevad Shimano Alivio ja Deore, mis lubavad ka võistlema minna. Järgnevad Shimano LX, XT ja XTR, mis kuuluvad juba ekspertklassi. Shimanoga konkureeriv käiguvahetajate tootja on SRAM, mille toodangut kasutab Author vaid üksikutel ratastel. Lisaks on kõrgema klassi harrastajatele mõeldud universaalratastel kasutusel Suntour esivahetajad.
Põhi raskust käiguvahetusel kannab tagumine käiguvahetaja, seetõttu kasutatakse ratastel tavaliselt taga natuke paremat käiguvahetajat kui ees. Tagumisest hammasratastest ja käiguvahetajast oleneb, mitu käiku rattal on - 18, 21, 24 või 27. Harrastajatele ja pühapäevasõitjatele mõeldud ratastel on 18 või 21 käiku, parematel juba 24 ja kõrgema klassi ratastel 27 käiku. Käikude arvust ja sellest lähtuvalt ka tagumisest käiguvahetajast oleneb, kui sujuv on käiguvahetus ja üleminekud käikude vahel. Erinevused käiguvahetajate puhul tulevad esile raskemates tingimustes, kus kõrgema klassi kiiremate ja täpsemate vahetajate puhul on käiguvahetus tunduvalt valutum. Laste- ja pühapäevasõitjate ratastel kasutatakse tavaliselt Shimano TY ja TX vahetajaid, samuti C seeria vahetajaid. Mida suurem number tähise järel, seda kõrgemasse klassi vahetaja kuulub. Sportlikema harrastajarataste puhul kasutatakse Shimano Altus ja Acera vahetajaid, millest viimane on juba täiesti arvestatavast heast klassist. Shimano Aliviot võib juba väga heaks vahetajaks pidada, mis peab hästi vastu ka trenni koormustele, Shimano Deore vahetajad saavad hakkama juba ka suurematel võistluskoormustel. Shimano Deorest ülespoole jäävad LX, XT ja XTR, mis on mõeldud eelkõige ekspertklassi sõitjatele. Shimanoga konkureeriv käiguvahetajate tootja on SRAM, mille toodangut kasutab Author vaid üksikutel ratastel.
Lülitajad on need, millega lülitatakse sisse erinevaid käike. Lülitajate puhul võib rääkida kahest erinevast tüübist - kahe hoovaga lülitajad või keeratavad ehk gripshift lülitajad - mingit tuntavat kvaliteedivahet kahe tüübi vahel pole. AUTHOR kasutab kahe hoovaga lülitajaid, kus ühe hoovaga saab käike üles, teisega alla vahetada. Kahe hoovaga lülitajad mugavuselt keeratavatele alla ei jää, pigem vastupidi, aga samas on elimineeritud oht järsul pidurdamisel või kurvis kogemata käike vahetada. See, millisest klassist on lülitajad, sõltub ratta esi- ja tagavahetaja klassist. Shimanoga konkureeriv käiguvahetajate tootja on SRAM, mille toodangut kasutab Author vaid üksikutel ratastel. Vabajooks ehk tirr peab olema vastavuses keti, rummude ning käiguvahetajatega. Kett peab vastu pidama pidevale koormusele ning töötama kooskõlas käiguvahetajate ning hammasratastega. Seetõttu tuleb vastavalt hammasratastele ja käiguvahetajatele valida ka vastav kett, mis tagab kõige parema tulemuse. Rummudest oleneb, kui hästi ratta rattad veerevad, head rummud annavad veeremises tuntava eelise. Reeglina mida kallim ratas, seda paremad rummud on kasutusel. Tehnoloogia poole pealt on olemas tavalised pidurid, mida AUTHOR enam ei kasuta; V-pidurid, mida on oma klassilt harrastajatest kuni absoluutse tippmudeliteni välja; mehhaanilised ketaspidurid, mis võivad olla efektiivsemad kui V-pidurid, kuid on oma kaalult raskemad; ning hüdraulised ketaspidurid, mis on veelgi paremad, kui mehhaanilised ketaspidurid. Trikiratastel kasutatakse ka U-pidureid. Ketaspidureid kasutatakse eriti ekstreemsete olude puhul, mil pidurdusjõud on eriti oluline. AUTHOR kasutab maailmas tuntud ja tunnustatud TEKTRO V-pidureid ning HAYES ketaspidureid. Pidurihoovad peavad olema kooskõlas kasutatavate piduritega. Veljed peavad vastu pidama koormusele ja löökidele, mis ratastele pidevalt osaks saavad. Kallima hinnaklassi mudelitel kasutatakse ka topeltseintega velgi, mis on veelgi vastupidavamad. Põhinõue kodaratele on see, et nad peavad olema piisavalt tugevad. Suurt erinevust kodarate vahel ei ole. Kummide puhul on üheks põhinäitajaks materjal ning sellest lähtuvalt kaal. Kallimate ja kergemate kummide puhul on alusvõre spetsiaalsest kergest materjalist ja tihedam - mõõdetakse kiudu tolli kohta (TPI) - mis tipptasemel kummidel on 60 TPI või rohkem. Ratta juhitavuse ja sõiduomaduse poole pealt on väga tähtis kummide muster. Muster oleneb ratta kasutamise otstarbest ja maastikust, kus rattaga sõidetakse. Nii erineb otstarbest sõltuvalt ka kummide muster - universaalratastel on peenemad kummid ja madalam muster kui mägiratastel, võistlusrataste kummide muster erineb harrastajarataste kummide mustrist jne. Tippmudelitel võib esikumm ja tagakumm olla teatud juhtudel väikeste erinevustega. Kummide puhul on üheks põhinäitajaks materjal ning sellest lähtuvalt kaal. Kallimate ja kergemate kummide puhul on alusvõre spetsiaalsest kergest materjalist ja tihedam - mõõdetakse kiudu tolli kohta (TPI) - mis tipptasemel kummidel on 60 TPI või rohkem. Ratta juhitavuse ja sõiduomaduse poole pealt on väga tähtis kummide muster. Muster oleneb ratta kasutamise otstarbest ja maastikust, kus rattaga sõidetakse. Nii erineb otstarbest sõltuvalt ka kummide muster - universaalratastel on peenemad kummid ja madalam muster kui mägiratastel, võistlusrataste kummide muster erineb harrastajarataste kummide mustrist jne. Tippmudelitel võib esikumm ja tagakumm olla teatud juhtudel väikeste erinevustega. Odavamatel ratastel kasutatakse plastmassist pedaale, natuke paremad on alumiiniumsulamist pedaalid ning võistlusratastel kasutatakse clipless pedaale, mida saab kasutada ainult spetsiaalsete sõidukingadega. Mida kindlamalt jalg pedaaliga on seotud, seda vähem läheb vändates jõudu kaotsi. Lisavarustusena võib kasutada spetsiaalseid pedaalikorve või kinnitusi. Tavalisel sõidul ja lõbusõidul on korvid vaid nuhtluseks ja põhjustavad ebamugavust kui pidevalt peatusi teha. Juhtraua puhul suuri erinevusi ei ole. Sõltuvalt ratta otstarbest võib varieeruda kuju ja kaal. Käepidemed sõltuvad ratta funktsionaalsusest. Nii on erinevad käepidemed laste, mägi- ja universaalratastel. Põhimõtteline erinevus roolikaelade vahel on tõusunurk. Tõusunurk oleneb jällegi ratta otstarbest ehk siis ka ratta geomeetriast. Madalam ja sportlikum sõiduasend nõuab ka väiksema tõusunurgaga roolikaela ja vastupidi. Lisavarustusena on saadaval ka reguleeritavad roolikaelad. Erinevused on minimaalsed. Tippmudelitel kasutatakse kergemaid detaile ning teatud olukordades näiteks süsinikust sadulaposte. Praktiliselt mingit erinevust ei esine. Praktiliselt mingit erinevust ei esine. Mida sportlikuma rattaga on tegu, seda kergem, kõvem ja kitsam on sadul. Kitsam sadul võib tunduda ebamugav, kuid sellega harjub ning kitsama sadula puhul on sooritusvõime kõrgem. Harrastajarataste puhul kasutatakse just mugavuse tõttu natuke laiemaid ja pehmemaid sadulaid, sama kehtib lasterataste puhul. Universaalrataste sadulad erinevad omakorda mägirataste sadulatest. Kuna universaalratas on mõeldud mugavamaks sõiduks, siis kasutatakse universaalratta juures geelsadulaid, mis muudavad ka pika matka mugavaks. Erilist tähelepanu on AUTHOR pööranud naistele, disainides õrnemale soole spetsiaalse anatoomiat arvesse võtva naistesadula, mis on tavasadulast laiem ning tagamaks pehmust, täidetud geeliga. Hammasrataste arvust oleneb, mitu käiku rattal on - 18, 21, 24 või 27. Tavaliselt on ees 3 hammasratast ja taga 6-9 hammasratast. Seega harrastajatele ja pühapäevasõitjatele mõeldud ratastel on 18 või 21 käiku, parematel juba 24 ja kõrgema klassi ratastel 27 käiku. Käikude arvust ja sellest lähtuvalt ka tagumisest käiguvahetajast oleneb, kui sujuv on käiguvahetus ja üleminekud käikude vahel. Mida rohkem käike, seda mugavam on sõit ja reeglina, seda võimekam on ratas. Kui 18- ja 21-käigulise ja 21- ning 24-käigulise ratta vahe ei pruugi tunduda suur, siis juba 6-käiguline erinevus on ka tavaoludes täiesti tuntav, just sujuvuse ja mugavuse poole pealt. 27-käigulise ratta puhul on käiguvahetus juba praktiliselt märkamatu ning igati sujuv. Kaal näitab ratta kohta vägagi palju. Mida kergem ratas, seda parem ta on. Kõigi komponentide puhul, millest ratas koosneb, püüeldakse kergema kaalu poole, ning mida kergem on täiskomplektis jalgratas, seda parem tulemus on saavutatud. Kaal oleneb siiski ka ratta tüübist, nii on väga head freestyle ja bmx rattad paratamatult raskemad kui näiteks väga head mägirattad. Mõni rattatüüp nõuab lihtsalt kompromissitut tugevust ja massiivsust, teine võimaldab aga selles osas kompromisse. Samuti on ka samasse klassi kuuluv universaalratas praktiliselt alati kergem kui vastava klassi mägiratas.
